— 30 —
tud. Tõnu elas isanda elu. Töö tegiwad teised, tallituse tallitasiwad tüdrukud. Kosis ka kena abikaasa. Aeg läks aja järele ja kolm poega ning kaks tütart wiskasiwad mööda õuet hilpu ehk lõiwad koplis ehk kaasiku all lulli. Õnn paistis sisse tall aknatest, ustest. Aidad ja kirstud särasiwad täis kõigist warandustest.
Noorem wend Hans oli waene. Isalt ep olnud ta muud pärinud kui sauna urtsiku, kus sees elas. Mis seegi suur asi oli? Seinad seitsmelle korrale ehitatud, ikka neistsamaist palkidest, ja tükk sisse, teine wälja, mäda ja pude puha, et hoia alt, kui tuuleema tiiba tõstab, muidu on sull ehk katus kaelas, lagi suud, silmi lõhkumas, seinad keha maha matmas. Katus, no mis sest rääkida? Juba kõik asjad ära katsutud wee kaela jooksmist ära keelda: Wanad luua kantsud, tooli põhjad, õletuustakud, takutordid, heinanuustikud, riide hilbud ja kalewikaltsud, jah, wiiskrajakadki oliwad abiks wõetud, aga kõik asjata. Tuli wihma, woolas sisse, langes lund, tuiskas tormil tuppa ja tualaele. Tuba tühi; lawa ühes nurgas, ahi teises; temagi keris sisse kukkumas. Ei peeru pindu, ei tõmmu tükikestki leida. Kiin kurdab lõuka ees, kirwes kül-
