— 31 —
metab ukse taga. Kambris ei kirstu ega kappi. Mis tarwiski? Ep ole ometi leiba ega liha sisse panna. Mis Hans teenis, jubap see kulus tühjale kõhule kohe ära, homseks üle jätta ep olnud ühtigi ning pühapäewal pane hambad õigusega warna, kui mitte mõni armu poolest kanikat kaasa ei anna. Enesel tall ei ole kapsa peenartki: rikas wend ei tahtnudki teeradagi lubada, aga isa käsku ei tahta temagi täitmata jätta. Sagedaste lõi kõht päewad otsa nälja pärast pilli, kui tööd saada ei olnud.
Niisugused järjed oliwad Hansul nüüdki käes. Kolmel päewal ep olnud enam leiwa raasukest tema onnis, muust toidust juttugi. Käis küll korda kolm mäel rikka wenna palwel, aga pista tikuga tuli tooresse puusse, ehk löö näpuga säde kiwist. Kolmandamal korral halastas ometi üks sulane ta peale, andis talle õnge, käskis minna kalu püüdma, juba nemadki ajada nälga. Hans läks minema, wõttis aga kiini kaasa, lõikas lati teise talu metsast, walmistas kena ridwa, astus mere kaldalle, pani wihmaussi söödaks otsa, heitis merde, karnapsti! kala küljes; tõmmas wälja, uus sööt otsa, uus kala käes. Natukese aja pärast kaunis kord wesilasi kalda peal kukerpalli laskmas. Wõtis
