— 58 —
sugugi, mida tuua. Naabri peremees oli parajaste wilja tuulamas. Loll tüdruk hõikas: „Jõudu, üleaedne! Ennä imet, mis suur wiljahunik sinul!“
„Kas Jumala anne sinu ime? Katsu, et minema saad, kui sull paremat asja ei ole.“
„Ei muud paremat küll midagi, aga ema saatis mind teilt asja otsima.“
„No mis asja?“
„Mis aga tahes.“
„Kas elawat wõi eluta?“
„Mõlemaid!“
„No wõta siis esite elaw! Eluta wõid pärast järele wiia, kui tarwis.“
Tüdruk pööris kanna pealt ümber ja waatas õue peale. Siin ei näinud ta ega praegu muud liigutajat kui sikku, kes toredaste nagu grahw mõne sammukese jalutas, siis jälle uhkeste seisatas.
„Kas wõtan selle?“ küsis tüdruk siku peale näidates.
„Minu pärast,“ wastas üleaedne naljal, sest sikk oli tujukas ja wihane, ega jätnud tasumata, kui keegi teda tahtis puutuda. Tüdruk tahtis looma kinni wõtta, see aga taganes natukene tagasi, tormas siis püüdja peale ja poksis nii tubliste, et tüdruk
