— 64 —
sõle wasta ja peidab ära. Ei kõnele kellegile linnust ega sõlest.
Teiselgi pühapäewal lähäwad wanemad õed jälle kirikusse ja jätawad noorema õe koju.
Kurwa meelega sammub noorem õde oma kassiga aeda. Pea näeb ta kollase linnu jälle puu otsa lendawat, mitu kallist kuldsõrmust noka wahel. Kass ronib teda nähes puu otsa, toob kallid sõrmused ära ja wiib tüdruku kätte. Nagu minewa korra, peidab noorem õde ka nüüd sõrmused ära ja ei räägi lugu kellegile.
Kolmandamal pühapäewal paha ilm. Wanemad õed ei lähä selle ilmaga kirikusse, waid ütlewad nooremale õele: „Mine sina täna, ega paha ilm sulle midagi ei tee! Meie jääme täna koju!“
Rõõmsa südamega lähäb noorem õde hulga aja takka kirikusse. Enne minekut toob kassi läbi saadud ehted warjult wälja, paneb kuldsõle rinda ja sõrmused sõrme. Kõige kiriku tee wahiwad kirikulised tema peale. Kirikuski waatawad kõikide silmad üksnes teda. Kirikust wälja tulles kõneleb igaüks üksnes temast, ja paneb imeks, kust ta niisugused kallid ehted saanud.
