— 65 —
Järgmisel pühapäewal jälle ilus ilm. Wanemad õed lähäwad jälle kirikusse, aga ei wõta nooremat kaasa. Igal pool kuulewad nüüd, kuidas nooremat õde ja tema ehtid kiidetakse. Keegi ei waata enam wanemate õdede peale.
Pahase meelega tõttawad wanemad õed kirikust koju, kutsuwad kohe noorema õe enese juurde ja küsiwad, kudas lugu olla. Ilma mingisuguse kawaluseta ja kartuseta kõneleb noorem õde loo põhjani ära, kuidas kallid ehted saanud ja kus neid kannud.
Nüüd hakkawad wanemad õed kassi silitama, meelitama ja temale kõige magusamaid suutäisi andma. Aga et kass nende käest siia maale alati jalaga hoopa saanud ja seda ja teist häda tunnud, ei sõbrusta kass nendega mitte. Kus iganes wõimalik, näitab ta neile küüni. Tüki aega katsuwad wanemad õed kassi weel meelitada, et ta neile ka niisugust kallist wara muretseks, aga kui wiimaks näewad, et asjast midagi wälja ei tule, ähwardawad nad kassi ja piinawad nüüd weel rohkem kui enne. Aga kass ei too neile ometi midagi. Wiimaks südamed täis; nad wõtawad kassi kinni, lööwad maha ja wiskawad järwe kõrkjatesse.
