— 83 —
Tühi mõis[1].
Kord oli kaks mõisat, teine uus, teine wana. Aga wana mõisas et wõinud keegi elada, sest et seal alati üht ehk teist moodi nägemisi nähti, mõni kord sead suurte sarwedega, hobused kahe peaga, lambad ilma nahata, koerad mitme jalaga. Peale selle oli weel mürinat ja kärinat, nutmist ja hulumist, naermist ja wingumist; seepärast seisis ta mitu aastat üsna tühi.
Korra tuli õige palju wõerad uude mõisa kokku proua sündimise päewast osa wõtma. Iga aasta peeti nimetatud päewa suureste, aga täna oli ometi rohkem saksu kokku tulnud kui ilmaski enne ei olnud nähtud. Kõik wõerad wõeti auusaste wasta ja anti neile kuiwa ja märga rohkeste südame kinnituseks, mida nad tänuga maitsesiwad ja wana prouat kaua elada lasksiwad. Õhtu oli juba pidulistele kätte jõudnud, ja ligemalt wõerad tegiwad minekut. Palju oliwad aga kaugelt tulnud, kes täna enam teele ei tahtnud minna, waid ööseks sinna soowisiwad jääda, sest päewane wäsimine waewas neid kangeste. Aga õnnetuseks nappis ruum ja üks herra pidi ilma asemeta jääma, et küll kõik kambrid ja
- ↑ G. Hallo ainete järele.
