— 84 —
tuad puupüsti täis pandi. Kahetsedes läks mõisa omanik wõera juurde ja ütles: „Armas sõber ja kasuwend, nagu sa näed, ei ole mull enam mujal sinule kohta anda kui wanas mõisas. Seal on puhtad kambrid, head woodid ja kõik tarwilised majariistad; aga nagu sa tead, ei ole seal kaua keegi sees elanud ja ei tahagi elama minna, sest inimeste jutu järele teha seal kollid sees kära ja müra.“ — „Tühja ka,“ kostis wõeras ja pigistas mõisa omaniku kätt. „See on narride jutt, kes seda peab rääkima! Niisugune julge mees nagu mina, — ja see peab tontisid kartma!“
„Usun, usun, kasuwend!“ hüüdis mõisa omanik ruttu wahele ja püüdis asja tõeks teha. „Kes alati mehine mees on, see ei pruugi millalgi tühja karta! Mina tulen ise sinuga kaasa ja siis heidame mõlemad sinna magama.“
„See on õige,“ wastas teine ja wõttis lauluraamatu kaendla. Mõlemad herrad kõndisiwad wana mõisa juurde, kus teener woodid ülesse tegi ja küünlad põlema süütas.
„Waat, waat, siin wõib ju üsna rahuliste puhata,“ hüüdis wõeras ja pani lauluraamatu pea alla.
