— 86 —
herra woodi ette seisma, ilma et sõna oleks rääkinud ehk pisut ennast liigutanud. Osawõtlikult waatas herra tema peale ja küsis wiimaks:
„Auulik naesterahwas, mikspärast teie siia jäite, kuna teised kõik on ära läinud?“
„Mina olen ilma peata pruut, kes rahulist hingamist otsib,“ kostis ta. „Olge nõnda hea ja täitke minu palwet! Mina olen siin mõisas mitu sada aastat luusinud, ilma et keegi mind waewast oleks peastnud! Ma ei ole siin mõisas õiget surma surnud; ilma matmiseta rändan juba aastasajad, mis mind päew päewalt ikka wiletsamaks teewad! Mull on siin all keldris üks raudkapp, mis kulda ja hõbedat täis seisab; matke mind maha, siis luban ma poole warandust teile ja poole oma kihelkonna waestele. Ma näitan teile kõik, nimelt seda, kus minu pea ja jalgade koht saab olema.“
Ilma wasta rääkimata tuli herra woodist, pani riidesse, wõttis lauluraamatu ja läks naesterahwaga keldrisse. Herra luges matmise sõnad, riputas mulda peale ja korraga oli see inimene ta silmade eest kadunud. Töö oli tehtud ja ta tõttas ruttu jälle oma kambrisse tagasi, kus ta
