— 8 —
ja nühib ennast mees, küll kaabib ja kraabib, aga tõrw ega tahm ei kuule ta sõna; nad jäewad temale igaweseks mälestuseks.
Ehk küll katse tühja läinud, ei taha wanapagan ometi mitte järele jätta. Nälg piinab ikka hirmsamini. Sellepärast warastab ta teisel päewal jälle seitse seitsmesüllast redelit, seub hästi kõwaste kinni ja wiib metsa äärde, kus kuu kõige madalamast kätte wõib saada.
Kui kuu teisel õhtul tõuseb, lööb wanapagan redeli maa sisse tugewaste püsti, hoiab ise alt otsast kinni ja saadab teise poisi tõrwapangega ülesse kuud tõrwama. Minnes annab ta kõwa käsu, et poiss hoolsaste pulkadest kinni peaks ega temale enam eilist leili ei wiskaks. Mees ronib oma tõrwapangega nii kiirest kui jõuab ja saab wiimaks õnnega wiimse pulga peale. Praegu tuleb kuu kuninglikus toreduses metsa takka wälja. Wanapagan tõstab nüüd redeli ülesse ja kanuab kärmeste kuu juurde. Ja waata õnne: redel ongi nõnda pikk, et ots kuu külge ulatab.
Ilma wiiwituseta hakkab mees tööle. Aga redeli otsas seista ja kuud tõrwata pole nalja asi. Pealegi ei seisa kuu paigal, waid tõttab ikka edasi. Sellepärast seub
