Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/135

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pidanud, et see nende peale ei saanud tungida. Tüki aja pärast jõudsid mehed metsa, kust tulevalgus juba kaugelt neile silma ulatas.

„Mis su nimi on?“ küsis männikepimees, ja talumees kostis:

„Pika-Hansu poeg Hans.“

Tule ääres istusid kolm meest, valged lõuendist riided seljas, kui kõige soojemal suveajal. Sammu kolmkümmend ehk rohkem nende ümber paistis üsna suvi vaatajale silma, samblad oli tahedad, ja haljad lehed ja taimekesed nende sees. Sipelgad ja väikesed putukad liikusid murul. Siiski kuulis Pika-Hansu poeg kaugemal lagedal tuulehoo vuhinat ja lume sihinat. Veel imelikum näis põlev tuluke, mis väga heledat valgust andis, aga mitte pisematki suitsu üles ei tõstnud.

„Mis sa arvad, Pika-Hansu poeg, eks ole siin parem puhkamise ase ööseks, kui lagedal kadakapõõsa all?“

Hans pidi lugu tõeks tunnistama ja võõrast meest pealegi juhatamise eest tänama. Siis viskas ta oma kasuka seljast, pani selle peaaluseks ja heitis küljeli tule paistele. Männikepimees võttis oma lähkri põõsa äärest ja pakkus Hansule keelekarastust; magus jook maitses talle väga ja tegi südame rõõmsaks. Männikepimees viskas enese ka pikali maha, ja kõneles oma kaaslastega võõral keelel, millest meie Hans ühtegi sõnakest ei mõistnud ja sellepärast uinus ta natukese aja pärast magama.

Üles ärgates leidis ta ennast ühes võõras paigas, kus metsa ega tuld ei olnud. Silmi hõõrudes ja öösist juhtumist meelde tuletades, arvas ta ennast und näinud olevat, ometigi ei võinud ta mõista, kuidas ta siia võõrasse paika oli saanud. Kaugemalt tungis vali müdin tema kõrvu ja ta tundis maapinda oma jalgade all värisevat. Hans kuulas tüki aega, kustpoolt müdin tuleb ja võttis siis nõuks müdina juhil edasi minna, lootes selviisil inimeste seltsi saada.

Teed käies jõudis ta ühe kaljukoopa suhu, kust müdin kostis ja natuke tulekuma silma ulatus. Koopasse astudes leidis ta ühe põhjatu suure sepikoja, kus lõõtsad ja alasid sees olid; iga alasi ümber oli seitse töömeest. Naljakamaid seppi ei võinud kuskil maailmas leida! Põlvekõrgustel mehikestel olid pead suuremad kui nende kõhetud kehad, ja vasarad olid neil käes ligi kahevõrra nii suured kui nende tõstjad. Nende raskete raudnuiadega rabasid väikesed mehikesed nii valusasti alasite peale, et kõige tugevama kehaga mehedki mõnusamaid vopsusid ei jõuaks anda. Väikestel


135