seppadel ei nähtud rohkem kehakatteid kui nahkpõlled, mis kaelast jalgadeni ulatasid; selja poolt olid kehad aga alasti.
Taga seina ääres istus Hansu tuttav männikepimees kõrge paku otsas, ja vaatas teraselt väikeste sellide tööd. Tema jalgade ees seisis kõrge piipkann, kust seest töömehed vahetevahel keelekastet võtsid. Seppade peremehel ei olnud enam eilseid valgeid riideid seljas, vaid must tahmane kuub ja suure pandlaga nahkvöö niude ümber; aga kõrge männikepp oli tal käes, millega ta sellidele aegajalt märku andis, sest et siin inimese sõna müdina ja parina pärast ei võinud kuulda.
Kas keegi Hanssu tähele oli pannud, sellest ei saanud aru. Meister ja sellid toimetasid kiiresti oma tööd edasi, võõrast mehest lugu pidamata. Paari tunni pärast anti väikestele seppadele puhkamiseks mahti, kus lõõtsad seisma jäeti ja rasked vasarad käest põrandale visati. Nüüd, kus töömehed koopast välja läksid, tõusis peremees paku otsast ja hüüdis Hansu ligemale.
„Ma nägin küll sinu tulekut,“ ütles peremees, „aga kiire töö ei andnud mulle aega varemalt sinuga rääkida. Täna pead sa mulle võõrsiks jääma, et sa minu elu ja majapidamist näha saaksid. Viida siin niikaua aega, kuni ma mustad riided seljast võtan.“ Seda üteldes tõmbas ta võtme taskust ja tegi taga koopaseinas ühe ukse valla, kuhu ta Hansu käskis astuda aega viitma.
Oh seda vara ja rikkust, mis nüüd Hansule silmade ette tuli! Ümberringi seisid igal pool kulla- ja hõberahnud virnas, mis vaatajale silma paistsid.
Hans hakkas nalja pärast ühest virnast kuldrahasid lugema ja oli parajasti viissada ja seitsekümmend üles lugenud, kui peremees naerdes tagasi tuli ja hüüdis:
„Jäta lugemine, see viidaks sul väga palju aega! Võta parem paar halgu virnast, mis ma sulle mälestuseks tahan kinkida.“
Iga mees võib isegi arvata, et Hans niisugust käsku kaks korda ei lasknud anda; ta sasis mõlema käega kullarahnust kinni, aga ei jõudnud paigast liigutada, veel vähem üles tõsta. Kullaperemees naeris ja ütles:
„Sina, kõhetu kirp, ei jõua minu pisemat kingitust kaasa võtta, sellepärast pead sellega leppima, mis silm sul jõuab näha.“
Nõnda üteldes, viis ta Hansu teise kambri, sealt kolmandasse, neljandasse ja nõnda edasi, kuni nad viimaks koopa seitsmendasse kambri jõudsid, mis tubli kiriku suurune näis, ja nõnda kui teised, põrandast laeni kulla ja hõbeda virnadega täidetud oli. Hans pani imeks põhjatu suurt varandust, miska kõik maailma kuningriigid
136
