enese käes ei ole, siis teab ta selgesti, kelle käes haruldane asi seisab.“
Esimene lind ütles:
„Hea oleks muidu küll, aga kust ta põrguneitsi üles leiab, kellel kuskil kindlat asupaika ei ole, vaid täna siin, homme seal elab: mine tuult kinni püüdma!“
Teine lind kostis:
„Tema praegust asupaika ei tea ma küll nimetada, aga täna kolme päeva pärast läheb ta kasteallikale silmi pesema, nagu ta seda igal täiskuu ööl teeb, et nooruseilu tema palgeilt iial ei närtsiks ja vanaduse kanavarbad silmi kortsu ei tõmbaks.“
Esimene lind ütles:
„Ega kasteallik siit kaugel ei ole, lähme nalja pärast tema tempu vaatama.“
„Minugi pärast, kui tahad,“ andis teine vastuseks.
Noormees pidas sedamaid nõu lindude jälil minna kasteallikat otsima. Siiski tegi kaks asja temale muret. Esiteks, et ta kogemata kauemini magama võiks jääda, kui linnud minema hakkavad, ja teiseks, et tal tiibu ei olnud, miska ta lindude kannul jõuaks edasi minna. Tee väsimus ei andnud temale mahti öö otsani lindusid valvama jääda, vaid ta pidi silmad katte alla laskma. Ometigi ei tulnud tal mure pärast sel ööl rahulist und silma. Ta ärkas mitu korda üles, et lindude minek temale nägemata ei jääks.
Suur oli sellepärast tema rõõm, kui ta päikese tõusul silmi puude latva sirutades kirjusulelised seltsilised alles liikumata leidis, nokad tiibade all.
Ta võttis hommiku-suurust ja jäi siis ootama, kuni linnud teele lähevad. Aga neil ei paistnud sel hommikul veel kuhugi minekut olevat. Nad lendasid, kas lusti pärast ehk toitu otsides, ühest puuladvast teise, tegid seda tühja talitust õhtuni ja läksid siis sinnasamasse paika jälle puhkama, kus nad mineval ööl aset olid pidanud. Niisamuti sündis lugu ka teisel päeval.
Vast kolmanda päeva keskhommikul ütles üks lind teisele:
„Täna peame kasteallikale minema põrguneitsi silmapesemist vaatama.“
Siiski jäid nad lõunani sinnasamasse.
Pärast lõunat tõusid aga mõlemad lendu ja võtsid tee otsekohe lõuna poole. Noormehel põksus süda hirmu pärast, et teejuhid temal võiksid silmist ära kaduda. Aga linnud ei olnud veel kuigi kaugele lennanud, kui nad ühele puuladvale maha istusid.
Noormees jooksis nende jälil, et nahk seljas suitses ja hing rindu
150
