Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/165

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Teie ei saa raudust enne lahti kangutada, kui olete kolm kärnast konna tapnud ja nende verega kolm ristikest ukse peale teinud. Läheb rauduks lahti, siis olgu mehed vahvad, et nad varavahtide üle võimust saaksid. Võitlemine ei ole neil mitte kerge, aga selle-eest on ka palk põhjatu suur. Rohkem ei tohi ma sulle avaldada.“

Neitsi rääkis tagasi tulles, mis ta vanakese suust praegu oli kuulnud. Mehed läksid viibimata vanamehe õpetust mööda konnasid püüdma, mis siin niisketes keldri-koobastes ei võinud raske olla. Otsimine ei viitnud meestel kuigi kaua aega, seal oligi kolm kärnast konna nendel käes.

Sepasell võttis oma raske vasara, noormees ühe tugeva tammetüvikust tehtud vembla, ja nõnda vaenu vastu valmistatud, mindi teist korda teele, et varandusekambrit tühjendada.

Niipea kui rauduks kärnkonna verega oli ristitatud, kargas see iseenesest lahti, nõnda et mehed ilma vaevata võisid üle läve keldrisse astuda, mis tulevalgel tubli kiriku suurune paistis olevat. Silmapilk tuli üks suur must koer haukudes meeste peale ja tahtis noormehe kintsust kinni sasida. Ometi oli sepasell kiiruse poolest koerast üle ja rabas oma suure vasaraga temale nii osavalt pähe, et teist lööki enam tarvis ei olnud.

Natukese aja pärast tuli teine must koer, esimesest hea tüki suurem; sellel oli kaks pead ja neli silma. Ehk küll sepp esimese vopsuga tal ühe pea maha rabas, siiski tungis ta teisega seda kurjemalt meestele peale. Noormehe vemmal läks lüües katki, aga koer ei saanud sellest midagi viga. Seal langutas sepp kõigest väest oma vasaraga koerale kuklasse, nii et kuri elajas surnult tema jalgade ette maha langes.

Nüüd tuli kolmas, veel suurem must koer, kellel oli kolm pead ja kuus silma. Sepp rabas ühe pea maha, natukese aja pärast ka teise tagant järele, siis pistis koer jooksu ja kadus vingudes oma kolmanda peaga meeste silmist. Peale koera kadumist läks pime kelder korraga nõnda valgeks, nagu oleks seal mitukümmend küünalt põlema süüdatud, ehk küll silm siin kusagil küünalt ega lampi ei näinud.

Kui mehed alles imestades valgust vaatasid, astus tagaseinast üks noor naisterahvas välja, kaunim kui kõige ilusam lilleke, valges siidriides ja sõrmejämedused kuldkeed kaela ümber. Ta pakkus lahkelt meestele kätt ja ütles:

„Ma tänan teid kõigest südamest, et mind nõiduse paelust olete päästnud, miska kuri nõid mind oli vangistanud.“


165