Siis tuli teine, niisama kaunis naisterahvas tagaseinast välja, tänas nagu esimene ja lisas juurde:
„Nüüd päästke ka meie varandus, mis nõia keldris seisab.“
Mehed palusid teed juhatada ja läksid siis varandusekambrit tühjendama. Neitsid võtsid üksteisel kaela ümbert kinni ja nutsid rõõmu pärast. Siis rääkisid neitsid meestele, et nad ühe rikka kuninga tütred on, keda võõrasema, kes varandust oma lastele püüdnud saada, nõia abiga siia vangi pannud ja neid koerteks moondanud, nõnda et vanem tütar kui ühe peaga ja noorem kui kahe peaga koer varandusekambrit pidid valvama. Nõidusesõlmed olnud nõnda kinnitatud, et alles siis, kui keegi inimene koerad peaks tapma, siis ka kuningatütred lahti pääsevad. Varandusekambris ütlesid nad kulda ja hõbedat koormakaupa olevat, aga üks nõiduseväel karastatud karu olla uksevahiks pandud.
Meestel oli julgust ka seda koledat katsetööd ette võtta. Nad pidasid seepärast üheskoos nõu, et noormees vemblaga karule silma pidi torkama, seni kui sepp selja taha kargab ja sealt vasaraga karu pead hakkab virutama.
Siiski oli see töö palju raskem, kui nad ette olid arvanud; läks ehk tubli tund aega, enne kui nad vaenlase üle võimust said. Karu maha langemisel aga käis äkitselt kärgatus, nagu oleks maapind neil jalgade all lõhkenud. Tagaseina müür langes maha ja nüüd seisid meestel silmade ees varandusekirstud, kõik kulla ja hõbedaga täidetud; kirstude kõrval olid virna pandud sõled ja hõbehelmed, millest üksi mõni hea hobusekoorem võis saada.
Üks noormees, uhkes riides, astus kirstude tagant välja, teretas ja tänas oma päästmise eest. Ka tema oli üks kuningapoeg, keda nõid karuks moondanud ja oma varandusele vahiks pannud.
„Vanataadile suur tänu!“ ütles kuningapoeg, „kes teid siia on juhatanud. Vana nõid, kes ennast kolme peaga koeraks oli moondanud, ei saa meie üle enam võimust, sest et kaks pead temal otsast on raiutud, kus sees tema suurem nõidusevägi seisis. Nüüd tahame tema varandust isekeskis jagada, mida meile igaühele küllalt peaks saama.“
Siis hakkasid nad varandust jagama, mis rohkem kui nädalapäevad aega viitis.
Jagamise lõpetusel tuli väike vanake sinna, rõõmustas, et asjad hästi korda olid läinud, ja ütles:
„Nüüd tohin ma teile kõik saladused avaldada, mis tänini varjul seisid. Sina,“ ütles ta meie noormehele, „oled samuti kuningapoeg, nagu need teised siin kuninga lapsed on. Kurjad inimesed
166
