varastasid sind lapsepõlves vanemate kojast, sest et sa nende ainuke laps olid. Nad lootsid seeläbi pärast vana kuninga surma riigi valitsemist enda kätte saada. Mina olin sündimisest saadik sinu varjaja ja kandsin ühtepuhku hoolt, et sul talurahva majas midagi viga ei võiks sündida. Ehk küll sinu silm mind ei näinud, siiski olin ma ööd ja päevad sinu ümber. Kui sa hiljem rändama läksid, tahtsin ma sinu südant läbi katsuda, seepärast moondasin ma ennast haavatud meheks, kellele sa metsas appi tulid, ja andsin sulle silgukarbikese, mis iial tühjaks ei saa. Pärast seda juhatasin sulle teed riisutud naisterahva juurde koera kombel ja viimaks siia lossi kantsidesse, kust sa õnne pidid leidma. Nüüd valigu iga mees, nii kuidas süda ihaldab, endale abikaasad, sest et teil varandust enam kui küllalt käes on.“
Seal kosis karu moondusest pääsenud kuningapoeg ühe ja talumajas üles kasvanud kuningapoeg teise kuningatütre enesele abikaasaks, ja rikka mehe tütar andis oma käe ja südame sepasellile päriseks.
Aga kasvandik kuningapoeg läkitas poole osa oma varandusest kasuvanematele, kes nüüd korraga rikkaks said ning lastele ja lastelastele suure varanduse päranduseks võisid jätta.
