Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

hõberaha meeleheaks, lubasid ka kodus rääkida, et rahvas igal pool teada saaks, kus seesugune mees leida on. Lühikese ajaga oli Hommikumaal Pikkjala nimi kuulsaks saanud, ja kui mõnel kuningal kuskil kiirkäsu-kandjat tarvis oli, palgati iga kord Pikkjalg, maksti talle rohket palka ja pealegi veel meelehead, et ta teinekord jälle nende kutsumist kuulda võtaks.

Kui ta kolme aasta pärast kodu poole tagasi hakkas minema, oli tal niipalju raha ja vara korjatud, et sellest kahekümnele hobusele täielik koorem sai. Need hobused oli kuningas karjasele veel peale suure palga kinkinud.

Teine vend, Osavkäpp, kes lõuna poole oli läinud, leidis igas kohas teenistust ja palka. Kõik ametimehed tarvitasid tema tööd, sest et ükski muu sell nii osavasti ja palju ei jõudnud valmistada kui tema. Ehk tal küll ühtki päris õpitud ametit kodunt kaasa ei olnud võetud, kui teistel ametimeestel, siiski sigines tema osavas käes kõiksugune töö. Ta oli rätsep, kingsepp, tisler, treial, kuld- ja raudsepp või mis muidu kunstlikku tööd iial tarvitati, ega leitud kõiges ilmas ametimeest, kellele ta selliks ei võinud minna. Kord oli ta tükikaupa tööl rätsepmeistri juures, kus ta ühel päeval kakskümmend paari pükse, teinekord jälle kingsepale sama palju saapaid oli õmmelnud. Ja kõik tehtud tööd leiti nii täielikud olevat, et kes neid korra tundma oli saanud, enam teiste meistrite ja sellide tööd ei tahtnud.

Osavkäpp oleks igas ametis rikkaks meheks võinud minna, kui tal kuskil kauem püsi oleks olnud, aga ta himustas maailma laiemalt näha ja tundma saada, sellepärast rändas ta enamasti ühest paigast teise.

Ükskord juhtus ta parajasti kuningalinna, kus igalpool oli suur kihin ja kahin. Taheti hulk sõjaväge vaenlaste vastu läkitada, aga seal leiti igalt poolt puudu olevat, nii riietest, jala- ja peavarjudest kui ka sõjariistadest. Ja ehk küll igal pool meistrid hulga sellidega vara hommikust kuni poole ööni kiiresti tööl olid, ei püha- ega sellipäeva pühitsenud, siiski ei jõutud lühikese ajaga nii palju valmistada, kui kuningas tahtis. Küll otsiti sellisid kaugemalt ja ligemalt appi, aga siiski näis puudus suurem, kui töö oleks võinud seda täita.

Ühel päeval astus nüüd Osavkäpp kuningakotta ja palus kuninga jutule.

Seal ütles ta:

„Aus kuningas! Ma kuulen rahva suust, et teil pidavat väga rutulist tööd olema. Olen kaugelt maalt tulnud meister ja võin ehk


19