need tööd enda peale võtta, kui kaupa saame ja teie mulle aja nimetate, mil tööd peavad valmis olema.“
Kui kuningas oli aja nimetanud, ütles Osavkäpp:
„Laske kõik oma linna meistrid kokku kutsuda ja küsige, kas nad nimetatud päevaks töödega võivad valmis saada. Kui ei, siis võtan kõik enda peale, aga tööpalga peate siis üksi mulle maksma.“
„See oleks hea küll,“ kostis kuningas, „kui teil võimalik oleks nii palju sellisid saada, aga see’p see ongi, mis meie linna meistritel puudub, et kusagilt abikäsi ei leia.“
„See olgu minu mure,“ kostis Osavkäpp.
Teisel päeval kutsuti kõik linna meistrid kuningakotta kokku ja küsiti nende käest, millal igaüks neist oma tööga loodab valmis saada. Ühed tingisid neli ja viis kuud, teised nõudsid veel rohkem aega.
„Noh,“ ütles Osavkäpp, „kui teie mulle kolme kuu eest kahekordse palga lubate, siis tahan kõik tööd oma peale võtta, mis teised ehk poole aastaga teevad.“
See näis kuninga meelest nii imelik ja uskumata, et ta pilkamist või pettust kartis. Seepärast ütles ta kahtlevalt:
„Mis pandi sa mulle võid anda, et oma lubadused tahad täita?“
Osavkäpp kostis:
„Sellevõrra raha ja vara ei ole mul küll mitte, mis teie kahju vastu võiks seista, aga kui minu elu tahate pandiks vastu võtta, siis on meie kaup kohe valmis. Aga et siga kotis ei tohi osta, tahan teile homme oma tööd prooviks näha tuua.“
Sellega oli kuningas nõus.
Kui kuningas teisel päeval proovitööd nägi, oli ta sellega väga rahul, ja ehk küll kõik teised meistrid kadedusest tahtsid lõhkeda, ei võinud ükski nähtud tööd laita.
Nüüd hakkas Osavkäpp meheviisil tööle. Ehk tal küll muidugi kõik tööd käes lendasid, siiski oli see kiirus imelikum kui ime, mis nüüd hommikust õhtuni avalikuks tõusis. Vaevalt võttis ta niipalju aega, et kõhtu täitis ja öösel kui lind oksa peal natuke puhkas. Kaks nädalat enne tingitud aega olid kõik sõjaväe tarvitused valmis ja kuninga kätte ära antud. Kuningas maksis kahekordse hinna, mis kolme kuu eest oli tingitud, ja lisas peaaegu niisama palju veel kingituseks peale. Siis ütles kuningas:
„Armas tark meister! Ma ei raatsiks sinust nii ruttu mitte lahkuda. Kas sul ei ole lusti sõjaväega vaenlaste vastu minna? Kes nõnda osavasti kõik tööd oskab toimetada, sellest võiks vististi ka kõige parem sõjamees saada.“
20
