Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/192

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

otsekui takust lõngad katki ja hüppas siis aknast välja, Peeter tema kannul.

Sedaviisi kitsikusest pääsenud, hakkas Peeter mõtlema, mis ta pikemalt ette pidi võtma, et kuningatütar ühele ülekohtusele osaks ei saaks. Tühja kõhu näpistust tundes, hüüdis ta esimest koera:

„Jookse-too-süüa!“

Koer jooksis tuule kiirul minema ja tuli natukese aja pärast käsikorviga tagasi. Roogade peale aga oli peenike valge ninarätik kaetud ja kuldsõrmus rätiku nurga sisse seatud; sõrmuse seest leidis Peeter kuningatütre nime, mis temale jälle lootust südamesse kasvatas.

Ninarätiku ja sõrmusega oli lugu nõnda olnud:

Kuningas istus uhkete pulmalistega lõunasöögil, kuninga kõrval paremat kätt istus tema tütar ja pahemat kätt tütre peigmees, endine kutsar, keda täna kuningale väimeheks pidi laulatatama. Seal jookseb must koer, tühi korv suus, tuppa, otsekohe kuningatütre tooli ette, vahib silmadega paludes neitsi peale ja lakub tema käsi, kui tahaks ütelda: andke ka mulle toitu korvi! Südamerõõm pani kuningatütre käed natuke vabisema, sest et ta ilusa koera silmapilk oli ära tundnud, et see tema päästja oma on; sellepärast võttis ta söömalaualt liha ja kalarooga, mõne tüki magusat kooki ja pani kõik korvi sisse. Ühtlasi tõmbas ta ka oma kihlasõrmuse sõrmest, sidus rätiku nurga sisse ja kattis siis korvi rätikuga kinni. Koer läks korviga oma teed.

Kuningatütar rääkis paar sõna kuningale salamahti kõrva sisse. Seal tõusis kuningas söömalaua tagant, võttis tütre käest kinni ja läks temaga ühte salakambri, kus kuningas oma nõuandja käest küsis, kas niisugust vannet tuleb pidada, mis üks inimene vägivaldselt surmahädas on vandunud, et selle läbi oma elu mõrtsuka käest päästa.

Kuninga nõuandja kostis:

„Vägivaldsel vandel, mis inimene vastumeelt vannub, ei ole seaduse ees iial kestust, sest et niisugune vanne midagi ei tähenda.“

Nüüd tunnistas kuningatütar oma salajase loo üles ja rääkis otsast otsani, mis temaga täna kolme aasta eest metsas oli sündinud. Kuningas saatis koera jälil mõned sulased otsima, et nad koera peremehe kusagilt üles leiaksid. Selle mehe pidid nad siis silmapilk kuninga ette tooma.

Üürikese aja pärast oli mees leitud ja kolme koeraga seltsis sinna toodud. Kuningatütar tundis sedamaid oma päästja, langes tänades temale kaela ja ütles:


192