Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/29

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Oleks mul võimalik selle noormehe kasuks midagi teha, et ta homme kolmat korda võidu saaks, ma annaksin kõik oma vara käest, kui ta kaasaks saaksin.“

Kui juba esimesel kahel päeval väga palju rahvast igalt poolt kokku oli tulnud imetööd vaatama, siis ei võinud neid tuhandeid sel päeval keegi enam lugeda. Kõrge mäe otsas seisis õunakandja, kes kauguse pärast varesest palju suurem ei näinud. Selle mehe suust pidi Teravsilm õuna vibunoolega keskelt lõhestama.

Asi ei näinud kellegi arvates võimalik olevat. Siiski kartis see mees, kes õuna vartpidi mäe otsas oma suus pidi hoidma, et kogemata juhtumisel kütt märki oleks võinud trehvata; sellepärast võttis ta kadedas südames nõuks kütile tööd veel raskemaks teha, kui see juba loodud kombel oli. Ta ei võtnud õuna varrest mitte hammastega kinni, kuidas ta seadust mööda pidi tegema, vaid pistis poole õuna endale suhu, mõteldes: mida pisemaks ma sihimärgi temale teen, seda vähem võib ta näha ja külge puutuda.

Aga Teravsilmal oli pool välja paistvat õuna niisama nähtav kui terve õun. Ta sihtis natuke aega osava silmaga mäe otsa märgi peale, saatis siis noole ammult lendama, ja vaata imet! — õun oli keskelt lõhestatud kui mõõdu järgi, nii et mõlemad pooled ühesuurused näisid.

Kade õunahoidja oli ka oma teenitud kurjusepalga saanud, sest et Teravsilm õuna keskkohta oli sihtinud, aga et mehel suurem pool õuna suus oli, siis oli terav nool mõlemalt poolt suu kõrvalt tüki liha ühes võtnud.

Niipea kui lõhestatud õun kuninga kätte tunnismärgiks oli toodud, tõusis rõõmukisa rahva tuhandete hulgas. Seesugust imet ei oldud veel kuskil maailmas kuuldud ega nähtud. Kuningatütar nuttis nüüd rõõmu pärast, et ta südamesoovid täide olid läinud. Kuningas palus Teravsilma oma kotta astuda, et sedamaid teda oma tütrega kihlata. Teravsilm palus alandlikult vastu, üteldes:

„Lubage mulle tänane päev puhkamiseks töö peale! Homme tahame rõõmu maitsta!“

Ta ei tahtnud mingil kombel vendade vastu eksida, kes niisamuti kui temagi oma osa tööd olid teinud; sellepärast pidi liisk otsuse andma, kellele tööpalk osaks saab.

Vendade juurde tagasi jõudes rääkis Teravsilm oma lugu. Siis rõõmustasid nad nagu lapsed tüki aega, enne kui liisku hakati heitma. Liisk oli õnne juhatamisel Teravsilmale õnneks tulnud; temast pidi nüüd kuninga väimees saama. Kui siis vennad viimast ööd veel üheskoos olid maganud, tuli neile teisel hommikul kibe


29