Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/37

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

mees käskis tasa astuda ja keelas rääkimast, et sorts tuuletiivul eest ära ei põgeneks.

Natukese aja pärast jõudsid nad hurtsiku ligidale, kui korraga imelik hiilgus puude vahelt neile silma tõusis. Eemalt tuli suur ilus hoone nähtavale, mis üsna klaasist oli tehtud ja kus mitusada küünalt põles, ehk küll päikesepaistel õues ja toas muidugi küllalt valge oli. Kaks sõjameest, peast jalgadeni raudriides, pikad paljad mõõgad käes, seisid vahiks ukse ees. Kohtuhärrad ei teadnud, mis nad imeloost pidid arvama, see näis enam unenäo kui tõe sarnane. Siis astus üks priske siidriides noormees toa uksest ja ütles:

„Meie valitseja andis käsu ülemat kohtuhärrat enda ette kutsuda.“

Ehk küll kohtuhärra natuke hirmu tundis, siiski astus ta noormehe kannul üle läve tuppa.

Kes jõuaks uhkust ja ilu rääkida, mis toas tema silma ette nähtavale tõusis. Uhkes kirikusuuruses toas istus üks naisterahvas aujärje peal, siidi, sameti ja kullaga ehitud. Paar jalga temast madalamal istusid vähemate kuldtoolide peal kaksteistkümmend ilusat neidu, niisama uhkesti ehitud kui kuninganna ise, aga kuldkrooni ei olnud neil kellelgi peas. Mõlemal pool toas seisis hulk teenreid, kõik valges siidriides, kuldkeed kaela ümber.

Kui ülem kohtuhärra kummardades ligemale oli astunud, küsis kuninganna:

„Mispärast olete täna hulga sulastega linnast välja tulnud, otsekui kurjategijaid püüdma?“

Kohtuhärra tahtis vastata, aga ehmatus oli paelutanud ta keele kütkesse, nii et sõnakestki suust välja ei saanud.

„Mina tean küll kurjust ja valekaebamist,“ jätkas kuninganna juttu, „sest minu silma eest ei seisa midagi varjul. Laske valelik kaebaja siia tulla, aga pange tal käed ja jalad enne raudahelatesse, — siis tahan tema üle kohut mõista. Ka teised kohtuhärrad ja teenrid peavad tuppa astuma, et lugu avalikuks tõuseks ja nad hiljem võiksid tunnistada, et siin kellelegi ülekohut ei tehta.“

Üks neist siidriides sulastest ruttas toast välja käsku täitma. Natukese aja pärast toodi kaebaja väimees tuppa, käed ja jalad ahelates, ja kuus raudriietes sõjameest olid tal vahiks. Nende jälil tulid teised kohtuhärrad ja nende sulased tuppa. Siis hakkas kuninganna nõnda rääkima:

„Enne kui ülekohtusele teenitud palga kohtuotsuseks mõistan, pean teile asjaloo lühidalt ära seletama. Mina olen vete ülemvalitseja. Kõik allikasooned, mis maa seest immitsevad, seisavad minu


37