Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/67

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kuningas käis iga päev ettevalmistamist vaatamas ja kiitis Nupumehe osavust ja tarkust. Peale nimetatud hoonete ehitati veel mõnikümmend leivaahju lagedale ja pandi igale ahjule omajagu vahisoldateid juurde.

Pidu tarvis tapeti tuhat nuumhärga, kaks tuhat vasikat, viis tuhat siga ja kesikut, kümme tuhat lammast ja palju muid pudulojuseid, mis igalt poolt karjade kaupa kokku aeti.

Jõgedel nähti lootsikuid ja lotje, maanteedel voorivankreid alad moona vedamas. Niisuguseid killavoore nähti juba mõni nädal liikumas. Õlut üksi oli seitse tuhat aami pruulitud.

Ehk küll seitsesada abimeest hommikust õhtuni tööd tegid, vahetevahel ka päevilisi lisaks võeti, siiski seisis kõige suurem mure ja hool Nupumehe kaelal, sest tema aru ja tarkus pidi igas paigas teistele teed juhatama. Kokkadele, leivaküpsetajatele ja õllepruulijatele oli ta kindla käsu andnud, et nad kuskil võõrast suud toitu ja jooki maitsema ei tohi lasta. Käsu vastu eksijad ähvardati sedamaid võllasse puua. Aga kus mõnda seesugust maiast võõrast nähtavale juhtuks, pidi mees silmapilk piduülema ette toodama.

Esimesel pidupäeva hommikul toodi Nupumehele sõnumid, et üks tundmata vanamees ühte kööki tulnud ja kokalt luba palunud leemepajast kulbiga natuke rooga maitseda, mida kokk omast peast ei tohtinud lubada. Nupumees käskis võõra enese ette tuua.

Natuke aega hiljemini toodi väike halli habemega vanamees tema ette. Mehike palus alandlikult luba pidurooga ja keelekastet pisut maitseda. Nupumees käskis tal enesega seltsis ühte kööki tulla, kus ta, kui võimalik, tema soovi lubas täita. Minnes vaatas ta teraselt, kas mingit iseäralikku asja võõra vanamehe küljes leida ei ole. Seal nägi ta hiilgavat kuldsõrmust vanakese pahema käe nimeta sõrmes. Kööki astudes küsis Nupumees:

„Mis pandi võid sa mulle anda, et midagi kahju ei sünni, kui sulle rooga maitseda annan?“

„Aus isand,“ kostis võõras, „mul ei ole midagi pandiks anda.“

Nupumees näitas kena sõrmuse peale ja käskis sõrmuse pandiks panna. Vanarauk tõrkus paludes vastu, ütles sõrmuse kadunud naise mälestuse olevat, mida ta tõotust mööda iial oma käest ei tohtivat ära anda, sest et muidu õnnetus võiks tulla.

„Siis ei ole mul võimalik su tahtmist täita,“ ütles Nupumees. „Ilma pandita ei saa keegi minu käest kuiva ega märga maitseda.“

Maius kihutas vanarauka taga, nii et ta viimaks oma sõrmuse pandiks andis. Kui ta nüüd kulbi tahtis katlasse pista, ropsas Nupumees talle selja tagant nii tugevasti kirvesilmaga pähe, et kõige tuge-


67