Ühel päeval läksid ka Tuhka-Triinu poolõed sinna oma õnne katsuma. Neil olid enda arvates nii pisikesed jalad, et peaaegu käokinga oleksid võinud mahtuda. Seepärast tõmbasid, kiskusid, vajutasid ja toppisid nad vägisi jalga kuldkinga sisse, nii et veri küünte alla valgus. Aga kõik nende vaev läks nurja. Noorem poolõde ütles nina kärssu tõmmates:
„See on üks albi king, kiustepärast tehtud, kuhu sisse kellegi jalg ei või mahtuda.“
Ligemal silmapilgul läks tema jutt valeks.
Suur oli nende imestamine ja ehmatus, kui äkitselt toa uks lahti läks ja — Tuhka-Triinu tuppa astus oma igapäevases tuhatolmuses ülikonnas, nagu ta harilikul kombel leeaugu serval istus. Vihas andsid poolõed käsu tahmane hilbakas kuninga toast välja visata. Aga enne, kui keegi nende käsku kuulda võttis, oli Tuhka-Triinu oma jala kuldkinga pannud, mis nagu tema jala tarvis näis valatud olevat. Enne kui vaatajad aega said imestusest natuke puhata, tõusis juba teine, veel kentsakam tükk nende silma ette. Tuba läks korraga paksu udupilve sisse, nii et sammu kaugusele ei võinud vaadata. Udust hiilgas äkitselt nagu tulevalgus, kust pisikese nõianeitsi särav kuju välja paistis. Ta puudutas kuldkepikesega Tuhka-Triinu külge, kellest mõttekiirusel vana kuju maha langes, ja nende ees seisis see hiilgav neitsi, kes esimese pidupäeva õhtul kuningapoja meelest kõige armsam oli olnud. Nüüd ruttas kuningapoeg hõisates kauni neitsi poole, võttis tema kaela ümbert kinni ja ütles siis:
„See neiu on mulle abikaasaks loodud.“
Väike nõianeitsi — või kes ta muu võis olla — kinkis Tuhka-Triinule nii palju kaasavara, et seda voorikaupa linna veeti ja seal uhked pulmad peeti, mis terve kuu vältasid. Nõnda sai põlatud vaesestlapsest kuningapoja abikaasa.
Tema poolõed tahtsid kadeduse pärast lõhkeda, et Tuhka-Triinu nii kõrgele nende üle oli tõusnud, keda nemad siiasaadik halvemaks kui õuekoera olid pidanud. Aga Tuhka-Triinu vaga süda ei läinud neile kurja kurjaga tasuma, vaid andis kõik ülekohtu andeks ja tegi neile pealegi veel head, kui ta ise pärast äiataadi surma kuninga kaasaks oli saanud.
Ehk ta küll juba ammugi mätta all puhkab, siiski elab mälestus temast rahva suus kustumata. Teda kiidetakse kõige paremaks ja kõige kaunimaks kuningannaks, kes kunagi on elanud.
