Lehekülg:Ennemuistsed jutud. Kreutzwald.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nende päid sugema, kusjuures nad muust ei rääkinud kui eilsest pidust kuningakojas ja tundmata võõrast neiust, kelle ilu, uhkus ja viisakad kombed teiste üle nõnda olid hiilganud, et sellest silmapilgust, kus ta üle läve tuppa oli astunud, kuningapoja silmad enam tema pealt ära ei läinud. Oli see loodud inimese laps, siis ei võinud ta muu olla, kui kõige rikkama kuninga tütar Kunglamaalt. Pärast tema lahkumist seisnud kuningapoeg norgus, pole enam tantsinud ega kellegagi juttu teinud.

Seda kuuldes hüppas Tuhka-Triinu süda rõõmu pärast ning ta viitis poolõdesid ehtides kolm korda pikemalt aega, ega hoolinud nende sõimust ja taplusest midagi, mis nagu hane selga kallatud vesi temasse ei puutunud. Leeaugul ei olnud tal õhtuni muud mõtet kui eile maitstud ilu ja kuningapoeg, kes tema peale silma oli visanud.

Kui nüüd poolõed teisel õhtul jälle pidule läksid, jäi Tuhka-Triinu rahulikult koju ega läinud enam ka pihlakapuud raputama, vaid kõik pidi nõianeitsi hooleks jääma. Juba enne keskööd tulid poolõed kuninga pidult tagasi, rääkisid koju tulles, kuidas kuningapoeg nukker olnud, kellegagi pole tantsinud ega juttu teinud, vaid üksisilmi ukse poole vahtinud, kas eilne neiu jälle sinna tuleb. Kuningas olevat seepärast ütelnud, et tema poeg olevat poolhaiglane, nõnda et kolmas pidude päev sel korral pidamata jäävat.

Mis meil veel rääkimata jäi: Tuhka-Triinu oli kiirel põgenemisel pidude toast ühe oma kuldkingadest ukseläve ligidale ära kaotanud. Teisel hommikul leidis kuningapoeg kogemata kaotatud kinga ja lootis sellega tütarlapse jälgedele saada. Tema igatsemine ei andnud enam ööl ega päeval temale mahti. Ennemini oleks ta hauda läinud, kui tundmata võõrast neiust lahkunud. Aga kust võis ta armsamat leida?

Mõne päeva pärast andis ta käsu, linnas ja maal igas kohas kuulutada, et temal olevat kindel nõu see tütarlaps endale abikaasaks kosida, kelle jalg mahajäänud kuldkinga sisse mahub. Selle kutsumise peale ruttasid siis kõik noored tütarlapsed sinna õnne katsuma, kas jalg neid jõuaks kuningapoja abikaasaks kanda.

Kuningakoja uhkemas toas seisis ilus kuldne king siidpadja peal. Sinna talutati ülemad ja alamad tütarlapsed üksteise järel, et igaüks võiks oma jalga kinga sisse passida. Aga ühele oli king pikk, teisele jälle lühike, kolmandale väga kitsas, nõnda et kellegi jalg sisse ei mahtunud. Küll pidi siis mõni varvas ehk jalakand piina kannatama, mis ometi ei aidanud.


91