dagi saavutanud. Tema teguviis surus teised „üheskoos“ veel lähemalt Eldersoni ümberringi. Tema seisukorra nõrkus seisis selles, et ta millelegi ei tuginud, välja arvatud hingeline rahutus, mis lähemal silmitsemisel võis näida ainult mitte küllalt enesevalitsevaks tundmuseks. Ja ometi võis olla üks juht ja seda juhti peab usaldama!
Lobisev hääl tema selja taga: „Noh, Forsyte, oma ei või ja'ga ajasite meile hirmu peale. Esimest korda mäletan juhatuses midagi selletaolist.“
„Unine koobas,“ ütles Soames.
„Jah, harilikult teen seal uinaku. Nüüd läheb kuumaks. Oleksin ma ometi faasanijahile läinud! Lendavad teised kõrgelt, isegi praegu juba.“
Parandamatu pealiskaudsus, see lobisev baronet!
„Ah jaa, Forsyte, ma tahtsin öelda: moodsa sünnipiiramisega ja kogu selle muuga läheb süda rahutuks. Me pole ju mõni kuninglik perekond. Aga kas ka teie ühes minuga ei arva, et aeg oleks juba pärija tulekuks?“
Soames arvas seda, aga tema ei läinud sinnamaale, et nii piinlikus asjas oma tütre suhtes midagi pihtida.
