„Aega küll,“ lausus ta.
„See koer ei meeldi mulle, Forsyte.“
Soames vahtis talle päranisilmil otsa.
„Koer!“ ütles ta. „Mis on koeral sellega tegemist?“
„Mulle meeldib, kui enne laps ja siis koer. Koerad ja luuletajad ajavad noorte naiste pead segi. Minu vanaemal oli viis last, enne kui sai kahekümneseitsmeseks. Tema oli Montjoy. Imelised lasteemad – kõik seitse Montjoy õde – mäletate? kõik ilusad. Vanal Montjoyl on nelikümmend seitse lapselast. Tänapäev pole seda enam, Forsyte.“
„Inimesi on maal liiga palju,“ ütles Soames tusaselt.
„Halba sorti – vähem neid, rohkem meietaolisi. See oleks peaaegu seaduse ülesanne.“
„Rääkige oma pojaga,“ ütles Soames.
„Ah! Nemad peavad meid ju ajast ja arust läinuiks, teate ju. Kui meie ainult võiksime näidata mõne põhjuse enese olemasoluks! Aga see on raske, Forsyte, see on raske!
„Neil on ju kõik, mis nad vajavad,“ ütles Soames.
„Mitte küllalt, kallis Forsyte, mitte küllalt. Maailma seisukord tantsib noorte närvidel. Inglismaa on valmis, ütlevad nad, Euroopa on valmis. Taevas on valmis, samuti ka 102
