Soames tundis pistet oma Jaegeri vesti all.
„Meelemärkusel?“
„Jah, sir.“
„Võite talle minu kaarti näidata? Ehk tahab ta mind näha.“
„Palun, ehk ootate siin, sir?“
Soames astus madalasse ruumi, mis rinnakõrguselt laudadega vooderdatud ja kõrgemalt gravüüridega ehitud. George – koguja, Soames polnud kunagi midagi selletaolist temas oletanud. Seintel, ükskõik kuhu silmad pöörata, olid värvitud ja värvimata, vanad ja uued gravüürid, mis kujutasid sporti, hobustega võiduajamist ja rusikavõitlust. Vaevalt toll punasest seinast oli mõnes paigas näha. Kui Soames mõtles nende väärtust hindama hakata, märkas ta, et ta pole just üksi. Keegi naine, kelle vanadus tumedas valguses raske määrata, istus tule ees kõva seljatagusega tugitoolil, küünarnukk toolitoel ja taskurätik silme ees. Soames vaatas teda ja ninasõõrmed lõid tal salajases nuusutuses värisema. „Mitte seltskonnadaam,“ mõtles ta. „Kümme ühe vastu, et asjad lähevad keeruliseks.“ Saterkuues mehe surutud hääl ütles:
„Ma pean teid sisse viima, sir.“ Soames laskis käe üle näo käia ja järgnes mehele. 148
