Magamistuba, kuhu ta astus, oli eelmise toa imelik vastand. Kogu ühte seina kattis ainus suur mööblitükk, mis üleni kaste ja sahtleid täis. Peale selle polnud ruumis midagi, ainult veel tualettlaud hõbeasjadega, koldes elektri kütteaparaat ja selle vastas teises seinas voodi. Kolde kohal rippus ainus pilt, millele Soames heitis mehaanilikult pilgu. Kuidas! Hiina oma! Suur valkjas külje poolt kujutatud ahv, kes hoidis väljasirutatud käes tühjaks pigistatud puuvilja koort. Tema karvane nägu vaatas tagaspidi talle peaaegu inimsilmil otsa. Mis oli küll ajanud tema kunstivõhikust onupoega midagi niisugust ostma ja seda oma voodi ette asetama? Ta pöördus ja lõi silmad voodislamajale. „Ainuke spordimees kogu seltskonnast,“ nagu Montague Dartie oli teda tema õitseajal nimetanud, lamas pondunud vormina tikitud vaiba all. Soames võpatas, nähes seda endist punast nägu kahvatuna ja pondununa nagu kuu, tumedad ringid silme all, milles ikka veel nende pilkav pilk. Kähisev, kõlatu hääl, millel ei puudunud vana Forsyte'i toon, ütles:
„Halloo, Soames! Tuled puusärgi mõõtu võtma?“
Soames tõrjus selle oletuse käeliigutusega tagasi. Imelik tundmus valdas teda, nähes
