„Nüüd,“ ütles George, „kutsu ta uuesti, ma ei tea, millal lipp langeb.“
Soames kutsus mehe. Kui koditsillile oli alla kirjutatud ja mees läinud, ütles George:
„Võta see paber ja valva, et sellele naisele välja makstaks. Sind ma usaldan, see on sinu hea külg, Soames.“
Imeliku tundmusega pani Soames paberi omale tasku.
„Tahaksid sa teda veel kord näha?“ küsis ta.
Kaua vahtis George talle ainiti otsa, enne kui vastas.
„Ei. Mis see aitab? Anna mulle sealt sahtlist sigar.“
Soames tõmbas sahtli lahti.
„Kas sa tohid?“ küsis ta.
George irvitas. „Pole oma elus midagi teinud, mis tohtisin, ei hakka ka nüüd sellega peale. Lõika ots ära!“
Soames tegi seda. „Ma ei anna talle tikku,“ mõtles ta. „Ei või vastutust endale võtta!“ Kuid George ei küsinudki tikku.
Ta lamas üsna vaikselt, sütitamata sigar kahvatute huulte vahel, kumerad silmalaud suletud.
„Ela hästi,“ ütles ta, „ma teen uinaku.“ 152
