Peaaegu oleks Soames vilistanud.
Naine kõrvalruumis!
George'i pilkav pilk oli muutunud süngeks mõtlemiseks.
„Hulk raha,“ pidi Soames tahes või tahtmata tähendama.
George'ilt kostis nõrk vihane kõla.
„Kirjuta üles, muidu jätan talle kõik.“
Soames kirjutas. „On see kõik?“
„Jah. Loe ette!“
Soames luges. Jälle kuulis ta seda naerukihinat kurgus.
„See on vast pill. Seda te lehtedesse ei lase. Too see mees sealt siia, teie kahekesi võite alla kirjutada.“
Enne kui Soames ukseni jõudis, avanes see ja mees astus ise sisse.
„Härra, .. pastor, sir,“ ütles ta vabandaval häälel. „Tahab teada, kas teie teda soovite näha.“
George käänas oma näo ja pööritas halle silmi.
„Tervitage teda minu poolt,“ ütles ta, „ja öelge talle, et ma näen teda oma matusel.“
Kummardudes lahkus mees ja jälle valitses vaikus. 151
