Naine jättis nutu, tõstis pilgu, ei öelnud midagi – saladuslik oma suurte silmadega! Pidi arvama, tal olid omad mõtted! Kuid missugused, seda Bicket ei teadnud. Tee ergutaval mõjul hakkas ta oma uuele elukutsele isegi kiitust laulma. Olla ise oma peremees! Minna, millal tahad, tulla koju, millal meeldib – lamada ühes Viciga voodis, kui süda kutsub. See oli ometi midagi! Ja Bicketis tekkis äkki midagi puhtrahvuslikku, midagi vaba ja päevast päeva elavat muretut, mis põlgab korralikku tööd ja ihaldab juhuslikku jõupingutust, logelemist ja iseseisvust – midagi, mis seletab rahvusliku elu ja väikeste poodide, vaheltkauplejate, juhuslikkude tööde tegijate ning hulkurite hulga, kes olid iseenda ja oma aja peremehed, vilistades tagajärgede peale – midagi, mis oli omane rahvatõule ja maale, enne kui tulid saksid oma südametunnistuse ja usinusega – midagi, mis uskus paisuvasse ja kokkulangevasse värvilisse õhku ja nõudis sissesoolatut ning kangesti vürtsitut ilma toiteväärtuseta – jah, kõik see midagi tõusis võidurõõmsalt üle Bicketi suitsukala ja tee, mis oli hea ja kange. Ennem tahtis ta õhupalle müüa kui olla ühel ilusal päeval jällegi kusagil pakkijaks, seda ei peaks
164
