sügavale tasku pistetud käsi puutus kokku mingisuguse võõra tihke ollusega. „Armuline aeg!“ mõtles ta: „Need asjad!“ Pidi ta nad tänavarenni pillama? Kui oleks ometi kodus laps, kellele ta nad võiks viia! Ta peab saama Anette Fleuriga rääkima. Ise oma käest varemailt aegadelt teadis ta, kuhu see halb harjumus võib viia. Aga miks ei peaks ta ise Fleuriga rääkima? Ta jäi ööseks sinna. Kuid teda valdas abitu oskamatuse tundmus neis asjus. Need noored inimesed! Mida nad tõelikult mõtlesid ja tundsid? Oli ehk vanal Montil õigus? Puudus neil tõesti huvi kõige vastu peale silmapilgu ja olid nad kaotanud usu pidevusse ja progressi? Õige, Euroopa oli umbuulitsas. Kuid vaadelgem asjade seisukorda pärast Napoleoni sõdu. Oma vanaisa ta ei mäletanud, oli ju see viis aastat enne tema sündi surnud, aga ta mäletas väga hästi, kuis tädi Ann, kes sündis 1799, rääkis aina sellest „hirmsast Bonapartest – meie nimetasime teda ikka Boney'ks, mu kallis“; kuis tema isa saanud oma rahast kaheksa või kümme protsenti; ja kuis olid mõjunud tädi Juleysse ja Hesterisse „need tšartistid“, kes olid tükk aega hiljem. Aga heitkem sellest hoolimata pilk Victoria ajajär-
