ei peitunudki just selles hädaoht? Tema polnud Fleurile enam uudis – temas polnud enam midagi ootamatut! Ja nemad ise üheskoos olid lugemata hulk kordi arvanud, et uudis on elu sool, huvi ja draama essents. Uudis peitus nüüd Wilfridis! Oh jumal, jumal! Fleuri omamine mehena ei tähendanud kaugeltki veel, et ta oleks ka südamega tema oma. Ta pöördus jõekaldalt oma maja poole – kena Londoni osa, kena plats; kõik kena, peale selle põrguliku asjade keeru. Midagi pehmet, laia lehe taolist puutus paar korda tema kõrva. Ta pöördus imestanult; ta oli lagedal paigal, mitte ainustki puud läheduses. Pimeduses lendles mingisugune ümmarik asi – ta haaras tema järele, see põikles kõrvale. Mis? Laste õhupall? Ta tabas selle kahe käega, viis ta laterna alla – roheline, nägi ta. Imelik! Ta vaatas üles. Kaks akent valgustatud, teine neist Fleuri oma! Oli see ehk tema enda õnnepall, mis seal minema visati? Haiglus! Ogarus! Tuuleiil – lapse mänguasi minema pääsenud ja siia lennanud! Ettevaatlikult hoidis ta palli. Ta tahtis selle kaasa võtta ja Fleurile näidata. Ta pistis võtme lukuauku. Trepikoda pime – üles mindud. Ta astus mööda treppi, hoides palli. Fleur seisis peegli ees. 187
