neli! Ta andis šillingi ja lipsas sisse. Ta pidi ometi midagi nägema – igaks juhtumuseks! Ümber vahtides seisis ta seal – ainsa mehe näitus – Claud Brains! Ta andis teise šillingi nimekirja eest ja läks seda lugedes välja. „Nr. 7. Naine hirmul“. See ütles talle kõik ja kergendatud südamega kõndis ta edasi ning võttis auto. Enne Michaeli koju! Süda läks kergeks, meel peaaegu rõõmsaks. Aitas sellest õhukesel jääl liuglemisest! See polnud kuigi hea. Wilfrid peab minema. Vaene Wilfrid! Muidugi, irvitama ei oleks ta pidanud – mis teadis ta temast, Fleurist? Ükski ei teadnud temast midagi! Tema oli kogu ilmas üksinda. Ta pistis võtme välisukse lukku. Michaeli pole veel! Ta istus elutoas kolde ette ja võttis Walter Nazingi viimase raamatu. Ta luges kolm korda sama lehekülge. Kordamisega ei tähendanud loetu mitte rohkem – tähendas vähem. Tema oli neid autoreid, keda peab lugema tuhatnelja ja siis kohe kõrvale panema, et saadud ülevuse mulje ei muutuks ülespuhutud tundmuseks. Kuid Wilfridi silmad tulid sõnade ja Fleuri silmade vahele. Kaastundmus! Kellelgi polnud temaga, Fleuriga, kaastundmust. Miks pidi siis temal teistega kaastundmust olema? Pealegi, kaastundmus on
250
