„lollus“, nagu ütleks Amabel. Seisukord nõudis raudseid närve. Kuid Wilfridi silmad! Neid ei pidanud ta enam nägema! Ilusad silmad, kui nad naeratasid või kui nad – mis sündis palju sagedamini – igatsevalt talle otsa vahtisid, nagu praegu järgmiste loetud ridade vahelt: „Pühalikult ja hurmava egoismiga himustas ta enam kui kõike muud seda, kes nii mõnusasti roosana oma pirtsakate seltskondlikkude sõnakõlksude helepunases kestas – –“ Vaene Wilfrid! Kaastundmus oli „lollus“, kuid oli olemas uhkus! Tahtis ta, et Wilfrid ära läheks ja mõtleks, nagu oleks tema, Fleur, oma edevuses ainult mänginud? Nõnda talitavat ameerika naised Walter Nazingi ütlemise järele. Tahtis ta tõesti seda? Kas poleks moodsam ja tõelikult dramaatiline, kui korrakski astuks üle nende sügavuste? Kas poleks see midagi, millele nad mõlemad võiksid tagasi vaadata – Wilfrid seal idas, millest ta aina rääkis, ja tema ise siin läänes? See mõte leidis silmapilguks poolehoidu organismis, mille nimi Fleur ja mis oli Michaeli arutatud teooria järele liiga korralikult kujundatud, kui et tal võiks olla hinge. Nagu kõik poolehoiud, samuti ei kestnud ka see kaua. Esiteks: meeldiks see temale endale? Ta ei arvanud
