Kuid kas oli see tõesti täiuslikult võimalik – isegi kui kaastundmus oleks lollus? Kuis olla täiuslik Michaelile, kui vähemgi komistus võib temale selgeks teha, et tema, Fleur, on täiuslik Wilfridile; ja kuis võis ta täiuslik olla Wilfridile, kui iga täiuslik-olemine Michaelile suruks oda Wilfridi südamesse. Ja kui – kui tema kahtlus oma keha suhtes tõelikkuseks valmib, kuidas olla siis täiuslik ema oodatavale ja samal ajal piinata kahte meest või valetada neile nagu mõni lõbunaine? See pole sugugi nii täiuslikult võimalik! „Oleksin ma ometi päris prantslanna!“ mõtles Fleur…
Ukse lõgin pani ta võpatama – põhjus, miks ta polnud päris prantslanna, astus sisse. Tema oli üsna hall, nagu oleks ta liiga palju mõelnud. Soames suudles oma tütart ja istus tusaselt koldetule ette.
„Tulid sa ööseks, taat?“
„Kui võin,“ lausus Soames. „Äri.“
„Midagi halba, kallis?“
Soames tõstis nagu jahmatanult silmad.
„Halba? Miks peaks see halb olema?“
„Sinu näo järgi otsustasin ma.“
Soames urises. „See Ruhr!“ ütles ta. „Ma tõin sulle pildi. Hiina oma!“
„Oo, taat! Kui kena!“
