seda mitte; ühest mehest ilma armastuseta oli küllalt. Pealegi oli veel hädaoht, et nõnda langeks ta Wilfridi võimusesse. Tema oli küll aumees, kuid ta oli kirglik; oli ta kord karikast maitsnud, tahtis ta teda veel käest panna? Aga kõige enam mõjus küll kahtlus oma kehalise seisukorra üle, mis oli juba mõni nädal kestnud ja mille tõestumist ta ootas pühaliku tundmusega. Ta tõusis püsti ja laskis käed üle oma kogu keha käia, ühes vastikusega mõeldes, et Wilfridi käed võiksid temaga samuti talitada. Ei! Ta tahab küll tema sõprust ja imetlust, kuid mitte selle hinna eest. Äkki näis ta temale pommina siin vaskpõrandal ja mõttes jooksis ja haaras ta tema ja paiskas läbi akna platsile. Vaene Wilfrid! Kaastundmus oli „lollus“! Kuid iseendast võib ometi kahju olla, et ta tema kaotab, sest ühes temaga kaotab ta ka tolle moodsa naiselikkuse ideaali, mida talle ühel õhtul seletanud Marjorie Ferrar, see „rõõmujüngrite“ lemmik, kelle punakoldsed juuksed tekitasid üldist imetlust. „Minu auahnus, mu armas,“ ütles ta, „sihib sinnapoole, et olla ühe mehe täiuslik naine, teise täiuslik armuke ja kolmanda täiuslik ema, kõik korraga. See on täiesti võimalik – Prantsusmaal tehakse nõnda.“
252
