sest tema polnud ometi „mõni raharüütel, kes juba oma noosi saanud, ei, sir; polnud mõni neist meestest, kes pöörasid kohe maale selja, niipea kui sõda möödas. Jaa!“ Kogu tunni oli ta kuulanud mitmesuguseid arvamusi ja tema elav ning painduv vaim, mis juurdus mineviku vaadetes ja kahtles olevikus ning kõigis politilisis tõotusis ja kuulutusis, oli mõnuga märganud seda isamaalsuse ja isikute segadust, mille oli järele jätnud see saatuslik koosolek. Nagu suurem hulk maaomanikke, kahtles ka tema teooriais. Kui temal üldse oli mingi politiline veene, siis ainult: toll nisule, ja nagu ta taipas, seisis ta sellega praegu üksi, aga ta ei tahtnud ju sugugi, et teda parlamenti valitaks. Teiste sõnadega: tema põhimõtteid ei ähvardanud hävitus nende poolt, kes pidid leiva eest maksma. Põhimõtted – muheles ta – pole lõpuks muud midagi kui tasku; ja tema soovis, pagan võtku, et inimesed ei püüaks kinnitada, nagu poleks see nõnda. Tasku selle sõna sügavas tähenduses muidugi – tasku kui teatud ühiskonna liikme omakasu. Ja kuidas pagan peakski see teatud ühiskond, inglise rahvas, olema, kui kõik maa kipub harimata jääma ja kui kõiki tema laevu ja sadamaid ähvardab hä- 26
