täielik; praegu ollakse hiina asjade peale nagu hullud. See oli õnnelik juhus – keegi suri – George Forsyte, te tunnete, keegi hipodroomi mees.“
„Oo!“ ütles Holly pehmelt. Ta nägi jällegi oma sugulase pilkavaid silmi kirikus Fleuri laulatusel ja kuulis tema kähisevat sosinat: „Peab ta ajule vastu?“ Ja peab ta sellele tõesti vastu, see ilus sälg? „Sooviksin, et ta ometi kordki võiks enda välja puhata! Oleks ometi mõni kõrb käepärast!“ Noh, nii isiklikku asja ei või puudutada ja sellepärast rahuldus Holly üldise tähendusega.
„Mis arvavad kõik teie elegandid noored tänapäev elust, Fleur? Kui ise sinna hulka ei kuulu ja kui oled paarkümmend aastat Lõuna-Aafrikas elanud, siis tunned end ikka veel nagu võõrana.“
„Elu! Nojah, me teame, et teda peetakse mõistatuseks, kuid mõistatamisest oleme loobunud. Tahame lõbusalt elada, sest me teame ju, see ei kesta kaua. Kuid ma ei usu, et teaksime, kuidas seda saavutada. Meie lihtsalt tormame edasi ja loodame. Muidugi, on olemas kunst, kuid suurem hulk meist pole ju kunstnikud. Pealegi, ekspressionism – Michael ütleb, selle taga pole midagi. Me lobiseme sellest, kuid mina ar-
