litikas ja äris, kus kogu elu liueldakse õhukesel jääl, mille eest nad veel pealegi lüüakse rüütliks! Aga nemad ei tee endale kunagi muret. Ja kui vaadata iseennast, kes sattus neljakümne aasta kestel esimest korda õhukesele jääle ja kannatas hirmsasti! Oli olemas omataoline kultus publikumi petmises ja samuti ka omasugune kultus administratiivsete sammude tagajärgede eest hoidumises; ja tema siin, kuigi seltskonnainimene ja õigusteadlane, oli üks neist, kes seda kultust ei tunnud ja – selle üle rõõmutses. Olles loomu poolest ettevaatlik ja omades teatud uhkust, millel ei puudunud peen joon, põrkas Soames hirmunult tagasi selle jämekoelise aususe eest, mis valitses inglise avalikus asjaajamises. Kõiges, mis puutus raha, oli ta nagu praegu samuti ka enne järeleandmatu ja paindumatu. Raha oli raha, nael oli nael, ja polnud ometi võimalik seda eitada ja sealjuures enesest lugupidamist alal hoida. Ta tõusis üles, jõi pisut vett, hingas paar korda sügavalt ja tampis jalgadega. Kes oli see, kes oli hiljuti öelnud, et tema polnud veel kunagi viit minutitki millegi pärast uneta valvanud? Sel mehel pidi küll härja rahu või parun Münchhauseni vaimuanded olema. Ta võttis mingi
