raamatu. Kuid mõtted keerlesid aina tema realiseeritavate varanduste väärtuste ümber. Ta jõudis otsusele, et peale piltide pole kogu tema varanduse väärtus mitte vähem kui kakssada viiskümmend tuhat naela ja pärijaks oli ainult Fleur, kes juba enam-vähem kindlustatud. Tema naisel oli oma sissetulek ja sellest võis ta väga hästi Prantsusmaal elada. Mis puutus temasse endasse, siis see oli ju ükskõik. Tuba klubis Fleuri läheduses – seal oleks ta sama õnnelik, võib olla veel õnnelikumgi! Ja äkki märkas ta, et oli leidnud pääsetee oma segadusest ja hirmust. Kujutledes kõige halvemat, oma varanduse kadu, ajas ta kurivaimu välja. Raamat „Nuuksuv kilpkonn“, millest polnud lugenud ainustki sõna, langes tal käest; ta uinus magama…
Kohtamine „vana Montiga“ sündis Snooks'is kohe pärast lõunaoodet. Kursisedel trepikojas teatas uut rasket marga langust. Just nagu tema arvas: mark muutus väärtusetuks!
Istudes ja oma kohvi rüüpides vaatas baronett Soamesile peaaegu haavava käbedusega vastu. Kaks ühe vastu oli Soames valmis kihla vedama, et tema polnud midagi taibanud. „Nonoh,“ mõtles Soames, „küllap
302
