„Astuge siia sisse, sir,“ ütles Michael ja läks kuhugi väikesse tuppa.
Soames järgnes temale ja vaatas enda ümber.
„Kuidas nimetate seda tuba?“ küsis ta.
„Meie nimetame teda ‚hauaks‘; ta on mõnus ja rahulik. Soovite ehk šerrit?“
„Šerrit!“ kordas Soames. „Teie noored arvate, et teie olete šerri üles leidnud; kui mina alles väike poiss olin, ei tulnud kellelgi uneski mõttesse lõunal suppi süüa ilma klaasi kõva šerrita ja magusat toitu ilma vana hea šerrita. Šerri!“
„Seda usun ma hea meelega, sir. Tõepoolest pole midagi päris uut. Eks olnud näiteks kord moes Veneetsia, kudumine või kroonitud pead? Kõik kordub. Pandi teie noormehele sulg sappa?“
Soames vahtis päranisilmil. „Sule sappa panekust ei tea ma midagi. Tema nimi on Butterfield; tema vajab kohta.“
„See on praegu igapäevane asi; pakkumisi saame alatasa. Ma ei taha naljatada, kuid meie äri nõuab erikogemusi. Tegemist on ju raamatutega.“
„Mulle tundub, et ta on andekas, korralik ja viisakas; ma ei mõista, mida võiksite ametnikult veel nõuda. Tal on ilus käe-
