Sir Lawrence heitis kõrvalpilgu noormehele, kes nii kibedalt rääkis.
„Ja kuis on kirjastamisega, Michael?“
„Noh, „Vaskraha“ müüme nagu palavaid kooke; ja ka „Duett“ hakkab liikuma. Mis sa arved uuest kuulutusest: „Duett, kirjutanud sir Lawrence Mont, Bart. Kõigi aegade kõige haruldasem kahekõne surnute vahel.“ See peaks eel kõige hingeharrastajaid haarama. Wilfrid soovitas: „Gladstone ja Disraeli. Raadiogramm põrgust“. Kumb meeldib sulle rohkem?“
Vaheajal olid nad jõudnud kordniku juurde, kes hoidis käe ülal just veohobuse nina ees, nii et kõik pidid peatuma. Autode mootorid vurisesid tühjalt, nende juhtide silmad olid pööratud nendele suletud ruumi poole; keegi neiu jalgrattal vahtis hooletult enda ümber, kuna ta ise veovankri tagaotsast kinni hoidis, mille serval istus noormees, jalad neiu poole välja sirutatud. Sir Lawrence heitis jällegi pilgu noorele Desertile. Kõhn, kahvatutume ja ilus nägu, aga milles mingisugune lahkkõlaline joon, riietuses ja kommetes ei midagi silmatorkavat ja siiski seltskondlikult täiesti vaba; vähem elav kui tema oma poeg, see erk võrukael, kuid sama pidetu ja veel skeptilisem – ometi võis ta asju vististi sügavalt tunda! 32
