Ja kübaraid kergitades möödusid nad Kenotaafist[1].
„Tähelepanuväärselt iseloomustav – see siin,“ ütles sir Lawrence; „mälestussammas toreduse kartusele – väga iseloomulik. Ja toreduse kartus…“
„Edasi, Bart,“ ütles Michael.
„Ilus suur, värvirikas – kõik läinud! Ei mingeid kaugeleulatuvaid vaateid, avaraid kavatsusi, suuri põhimõtteid, suurt religiooni ega suurt kunsti, ainult väikeste kildkondade tasapisine estetiseerimine, väikeste kübaratega väikesed inimesed.“
„Süda ihkab Byroni, Wilberforce'i ja Nelsoni mälestussamba järele. Mu vaene, vana Bart! Mis sina arvad, Wilfrid?“
„Jah, mr. Desert, mis arvate teie?“
Deserti tume nägu tõmbus kokku.
„Vastolude ajajärk,“ ütles ta. „Meie kõik karjume vabadusest ja ainukesed asutised, mis võimu juurde võidavad, on sotsialism ja rooma-katoliku kirik. Meie oleme oma kunsti üle väga iseteadlikud ja ainuke kunsti areng on kino. Meie oleme armunud rahusse ja kõik, mis me tema heaks teeme, on mürgiste gaaside täiendamine.“
- ↑ Mälestussammas Ilmasõjas langenuile Londonis.
31
