– nägi oma puusa ümmarust, lühikeste juuste kastanpruuni helki; ta kuulis ka oma südame alalist tuksumist. Üles tõusta! Välja minna! Midagi teha! Kuid mida – mis oli tegemise väärt? Millel oli mõtet? Ta nägi end tegemas kuulmata tegusid – haigeid naisi ravimas, kahvatuid lapsi kasvatamas, parlamendis kõnelemas, ratsa tõkkeajul, naereid istutamas, kintspüksid jalas – dekoratiivne! Ja ta lamas liikumatuna paigal, mässitud iseenda kujutluste koesse. Seni kui ta näeb iseend, ei tee ta midagi – seda teadis ta – sest miski polnud tegemise väärt. Ja talle paistis, et kõigest kõige halvem oleks, kui nõnda vaikselt lamades iseend ei näeks. Ja ta tundis, et seda tunda tähendab tunnustada – oled alatiseks puuri pistetud.
Ting-a-ling pööras nina urisedes akna poole. „Siin sees,“ näis ta ütlevat, „on meil mõnus; meie mõtleme minevikust. Meil pole kedagi vaja, kes väljaspool. Olgu hea ja mingu ära, ükskõik kes on seal väljas!“ Ja jällegi urises ta – vaikne, pidev hääl.
„Mis see on, Ting?“
Ting-a-ling ajas enda esikäppadele, nina akna poole.
„Tahad sa välja?“
