„Ei,“ ütles urin.
Fleur võttis ta üles. „Ära ole rumal!“ Ja Fleur läks akna alla. Eesriided olid kõvasti ees; nad olid toredad, vooderdatud, hiina omad ja eraldasid öö toast. Fleur tegi teise käega väikese pilu ja põrkas tagasi. Vastu ruutu oli nägu – otsaesine vastu klaasi, silmad kinni – nagu seisaks ta seal juba kauemat aega. Pimeduses paistis ta ilmetuna, ebamääraselt kahvatuna. Fleur tundis koera keha oma kaenlas kangenevat – ta tundis tema vaikust. Fleuri süda peksis. See oli tontlik – nägu ilma kehata.
Äkki tõmbus otsaesine tagasi – silmad avanesid. Fleur nägi – Wilfridi nägu. Võis ta sisse näha – võis ta näha teda pimedast toast välja piilumas? Üleni värisedes laskis Fleur eesriide aknale langeda. Viibata? Sisse lasta? Välja tema juurde? Teda minema viibata? Tema süda peksis hirmsasti. Kui kaua oli ta seal väljas seisnud – tondina? Mis ta temast, Fleurist, tahab? Pantsatades laskis ta Ting-a-lingi langeda ja surus käed vastu otsaesist, püüdes segadust eemaldada oma peaajust. Ja äkki astus ta akna juurde ja tõmbas eesriide kõrvale. Ei mingit nägu! Ei midagi! Ta oli läinud! Pime, tuuline plats – mitte hingegi seal! Oli ta üldse
330
