tema veel vähesed puuduvad naelad sõidurahaks teenib. Tony uskus ikka veel, et tema pigistab lunastuse pallidest: tema oli endiselt „see lootusrikas Tony“, kuigi ta teenistus ainult vaevalt suutis nende pead vee peal hoida. Ja Victorine naeratas. Oma saladuse tõttu suutis ta nüüd juba ükskõikseks jääda tänavarenni serval kerjamise vastu. Tal oli oma lugu juba valmis mõeldud. Õhtulehtedest ja kõnelustest autobuses nendega, kes olid huvitatud võiduajamistest, oli ta ammutanud tarvilikud teadmised selle rahvusliku ajaviite kohta. Ta tegi isegi Tonyga sellest juttu, olgugi et see teadis asjast ainult niipalju, kui ta tänavanurgal kuulnud. Juba oli ta kaks õnnelikku juhtumust viimase peenuseni läbi mõelnud. Ühe sovereigni pidi olema ta teeninud kujutletud bluuside õmblemisega ja selle pannud ta siis kahetuhandeguinealise võidu saavutajale ja sealt saadud summa surma-ajurile juubelivõidu etteande-jooksus. Need kaks ja veel kolmas võit, mida ta alles hoolega otsis, pidid temale andma oletatud kuuskümmend naela, mis ta oma „üleniga“ peagi kokku saab. Selle muinasloo võib ta Tonyle nädala või kahe pärast jutustada, muinasloo oma imelisest õnnest, mida ta tema eest tahtnud seni varjata, kui kogu nõutav
350
