summa koos. Peaks aga Tony talle liiga teravalt otsa vaatama, siis suruks ta oma näo talle vastu silmi ja suudleks ta huuli, kuni tal selgus peast kadunud. Ja hommikul ärgates lunastaksid nad omale sõidupiletid. Niisugune oli Victorine'i kavatsus oma viie kümnenaelalise ja nelja ühenaelalisega sukasääres, mis kinnitatud roosa siidkorseti külge.
„Drüaadi õhtupoolik“ oli juba ammugi lõpetatud ja seisis ühes Aubrey Greene'i teiste teostega Dumetriuse galeriis näitusel, Victorine oli šillingi maksnud, et teda näha; oli seisnud mõne pelgliku hetke, vahtides seda rohus ja lillede keskel säravat valget keha, seda nägu, mis tahaks nagu öelda: „Tean saladuse!“
„Midagi geniaalset selles Aubrey Greene'is – see nägu on lihtsalt suurepärane!“ Hirmunult oli Victorine oma näo varjanud ja välja lipsanud.
Sellest päevast hakates, kus ta oli värisedes seisnud Aubrey Greene'i ukse taga, kestis tal teenistus vahetpidamata. Kunstnik oli teda kolm korda maalinud – ikka kena, ikka viisakas, päris džentlmen! Ja ta oli Victorine'ile annud soovitusi ka mujale. Mõni oli teda maalinud rõivais, mõni pooldrapeeri-
