tult, mõni „üleni“, mis talle enam mingit muret ei valmistanud, kuna ju rahapakk sukasääres aina kasvas ja Tony midagi ei aimanud. Mitte kõik polnud „kenad“, oli püütud temale läheneda, kuid tema oli need katsed eos katkestanud. Muidugi, see oleks tähendanud veel kiiremalt raha, kuid – Tony! Paari nädala pärast võib ta kõigile nipsu lasta. Ja sagedasti jäi ta koduteel vaateakna all seisma, silmitsedes puuvilja, vilja ja siniseid liblikaid…
Täistuubitud vagunis istusid nad külg külje vastas, Bicketil kaubakast põlvil, ja vaidlesid selle üle, kus oleks kõige parem seisuplats.
„Mina eelistan paika ülal tiigi juures,“ ütles Tony lõpuks. „Seal on rahval rohkem raha kui all kiikede ja kookospähklate juures; ja sina võid tiigi äärde minna toolile istuma, just nagu mererannal – mul pole sind enne vaja, kui pallid müüdud!
Victorine surus ta kätt.
Pikuti mööda mäekinku ja üle nõmme põhja ja lõuna poole voolas inimeste hulk kõige paremas meeleolus, kandes paberist karpe. Tiigi ümber solistasid lapsed oma kepina kõhnade ja hallikasvalgete jalasäärtega, aina kilgates, olles liiga rõõmsad, kui
352
