„Suurepärane, Butterfield! Mis sündis siis?“
„Ma ei saatnud oma nime sisse, sir – ainult äri nimekaardi.“
Michael märkas noormehe hääles ja näos ehtsat inimlikku kahjurõõmu.
„Noh?“
„Mr. Elderson, sir, istus parajasti viina juures. Ma olin kõik enne valmis mõelnud ja hakkasin rääkima, nagu poleks ma teda kunagi varemalt näinud. Mis mind rabas, oli see, et ta minu pakkumuse vastu võttis!“
„Ei virutanud teid välja?“
„Koguni mitte, sir. Ta ütles kohe: pange minu nimele kaks eksemplari kirja.“
Michael irvitas. On teil aga mõlemail ergud!“
„Ei, sir; seda just mitte. Mr. Elderson oli nagu taeva ja maa vahel. Talle ei meeldinud põrmugi –“
„Ma ei mõista,“ ütles Michael.
„Talle ei meeldinud põrmugi, et mina selles äris ametis olen, sir. Tema ju teab, et teie olete siin osanikuks ja pealegi veel mr. Forsyte'i väimees, eks?“
„Teab.“
„Noh, sir, siit on siis kõik mõistetav – kaks direktorit usaldavad mind, mitte teda.
364
