Sellepärast ei jätnudki ma teda oma nimekirjast välja. Mõtlesin, et see annab talle hoobi. Mul õnnestus kõrval puhvetipeeglis tema nägu näha, kui ma välja tulin. Temal on juba hirm nahas.“
Michael hammustas oma esimest sõrme, tundes sümpaatiat Eldersoni vastu, nagu oleks see mõni kärbes, kellele esimene kiud ämblikuvõrgust ümber tagujala hakanud.
„Tänan teid, Butterfield,“ ütles ta.
Kui noormees oli läinud, istus Michael paberinoaga kuivatuspaberisse auke torkides. Missugune imelik „klassitundmus“ peitus selles! Või oli see ainult seltsimehelik kaastundmus tagaaetuga, hirmuvärin selle viisi tõttu, kuidas asjad päevavalgele tulevad? Sest see oli juba päris tõestus ja seda pidi ta oma isale kui ka „vanale Forsyte'ile“ teatama. Elderson pidi olema tasakaalu kaotanud, sest muidu oleks pidanud ta ütlema: „Häbemata noor kelm – välja siit!“ See oleks olnud ainuke õige vastuvõtt süütult ja ainuke soovitav vastuvõtt süüdlaselt. Nojah, isegi kõige julgemal puudus mõnikord nõutav külm veri. Tunnistuseks võiks olla kas või trükipoogen, mida ta parajasti parandas:
